Pakendid kaubandusele, tööstusele ja põllumajandusele

tekstiiltooted on koormaks keskkonnale

Moetööstus, eriti kiirmood on muutunud suureks probleemiks keskkonnale
Viimase aja kiire majanduskasv on ka Eesti toonud arenenud riikide hulka, kes ei ole enam abi saajad vaid andjad. Me kõik teame ilmselt neid kaubanduskeskuste juures olevaid konteinereid, kuhu saab oma vanad riided viia. Riiete äraviskamise asemel nende taaskasutuskonteinerisse panemine tekitab hea tunde. Kujutleme kuidas neid saab kanda keegi teine edasi. Asjad aga pole nii ilusad ja taaskasutusse jõuab väga väike hulk turule paisatud rõivstest. Põhjuseid on siin mitu:
- Kiirmood. Pakkumaks võimalikult soodsat hinda, tuleb anda järgi kvaliteedis ja vastupidavuses. Sageli on riided pärast lühikest kandmist nii läbi, et "teisele ringile" pole midagi jäänud
- Riideid on väga keeruline ümbertöödelda. Riidekiud purunevad ja neid ei saa enam uute kvaliteetsete rõivaste tootmiseks kasutada.
- Sageli on riided ka erinevatest materjalidest, mistõttu on ümbertöötlus veelgi raskem

Lisaks ülaltoodule on riiete tootmine väga keskkonnavaenulik. Kuigi paljud riidekiud pärinevad looduslikest allikatest (puuvill ja puit) on nende tootmine väga keskkonda reostav. Kulub palju vett ja keskkonda satub kemikaale. Mittelooduslikust mikrofiiberkiust riideid tehakse enaftasaaduste baasil. Neid tehakse ka ümbertöödeldud plastist kuid nende endi ümbertöötlemine on ikkagi keeruline. 
Seega on riietööstus üldiselt probleemiks keskkonnale. Mitmed juhtivad brändid (sh. Ralph Laurent, Stella McArtny jt) on seda ka teadvustanud ja asunud ka tegutsema. 
Mis siis teha, et käituda säästlikult? Tuleb lähtuda talupojamõistusest. Osta kvaliteetseid riideid, mis kestavad kaua. Vajadusel neid parandada. Nii väheneb moetööstuse poolt tagant kiirustatud kiirmoe ja massilise tootmise vajadus. 
Eelmine
Head Mullkilepäeva!

Vastused puuduvad

Email again: